Sissejuhatus toitekaablitesse

Toitekaableid on kasutatud üle sajandi. 1879. aastal lõi Ameerika leiutaja TA Edison kaabli, mähkides vaskvarda džuudiga, sisestades selle raudtorusse ja täites ruumi asfaldiseguga; ta paigaldas selle kaabli New Yorgis, tehes teedrajava maa-aluse jõuülekande. Järgmisel aastal töötas Briti leiutaja Callender välja asfalt{5}}immutatud paber-isolatsiooniga toitekaablid. 1889. aastal paigaldas SZ Ferranti (Ühendkuningriik) Londoni ja Deptfordi vahele 10 kV õli{12}}immutatud paber{13}}isolatsiooniga kaabli. 1908. aastaks oli Ühendkuningriigis rajatud 20 kV kaablivõrk ja toitekaablite kasutamine muutus üha laiemaks. 1911. aastal paigaldas Saksamaa 60 kV kõrge{20}kV kõrgepingekaabli, mis tähistas kõrgepingekaabli{21}}arengu algust. 1913. aastal töötas M. Höchstädter (Saksamaa) välja individuaalselt varjestatud kaabli; see uuendus parandas sisemist elektrivälja jaotust ja kõrvaldas isolatsioonipinna tangentsiaalse pinge, mis on toitekaablite arengu verstapost. 1952. aastal paigaldas Rootsi põhjapoolsesse elektrijaama 380 kV üli-kõrgpinge-kaabli, mõistis selliste kaablite praktilist kasutamist. 1980. aastateks toodeti üli-kõrgpinge-toitekaableid pingega 1100 kV ja 1200 kV.